Paganamaa maastikukaitseala ehk ürgse oru paganlik kutse
Muljeid kohapeal käinutelt:
Marko oli juba ammu rääkinud ühest müstilisest kohast Eestimaal – Paganamaast, mis oma nime olla saanud sellest, et kohalik rahvas oli pinnavormide teket seletanud Vanapagana seiklustega. Teine versioon paiga Paganamaaks kutsumisel on, et omal ajal on seal elanud ka salapiirituse vedajad ja hobusevargad, kes oma paganlike tegemistega piirkonna ristinud. Paganamaal, piki Eesti- ja Lätimaad eraldavat piirioja liikudes, uskusin mina pigem seda esimest versiooni, et Vanapagan ise on siin kunagi, maganud, kive tassinud, silda ehitanud. Nii vaiksed, salapärased, põnevad ja pisut hirmuäratavadki tundusid need paigad. Sinna müstilisele ja kuplilisele Paganamaale jõudsime läbi Karula rahvuspargi. Karula nimi ei ole üldse karudega seotud nagu mina alguses arvasin, vaid tegemist on karuse maaga – raskesti haritava ja väheviljaka maaga, kus asustus suhteliselt hõre on olnud. Seda, et asustus kaugetes kohtades maal aina hõredamaks jääb, oleme kõikjal oma matkadel näinud, nii palju maha jäetuid hooneid, kodukohti, aialappe… Alati kui seisatan mõne järjekordse sellise avastuse ees tahaksin teada põhjuseid, miks see kõik on nii läinud ja kes on need inimesed, kes seal elanud on ja missugune elu on neil seal olnud. Kas olid nad ka õnnelikud? Sellel hetkel ei ole see minu võimuses seda kõike teada saada. Ma võin ise välja mõelda lood ilusast ja kindlasti õnnelikust hommikust minevikust kui veel majad seisid kindlalt ja pererahvas oli kodus….. Mõned talupidamised on õnneks ka jäänud, kes matkajate elu lihtsamaks ja toredamaks muudavad. Mul tekkis korraks isegi tunne, et kohtusime Vanapagana endaga, kui meie matkatee viis meid hoovi, kus jalutasid ringi pardid, kanad, haukus koer ja minu värsket matkakeppi asus näsima valge sarviline kits. Peremees ise oli aga lahke, seletas meile natuke kohalikust elust-olust ja müüs meile hea meelega paar ülisuurt muna, mis me õhtusöögiks ära praadisime. Olime tänulikud matkasellid. Nõnda kirjutas Monika www.hong.ee matkalugude rubriigis.
Samas kirjutab Marko:
Kui kellelgi saab tsivilisatsioonist ja inimestest villand, soovitan tal minna Karula Rahvusparki või Paganamaale. Reis sinna saab olema pikk ja ehk ka väsitav, kuid sealne loodus ja otsatu inimtühjus korvavad selle kuhjaga. Ütlen “otsatu inimtühjus” seepärast, et meie hiljuti ettevõetud jalgsimatk hilissügisesele Paganamaale jättis eelkõige just sellise mulje. Maalilised metsajärved, sünged põlismetsad, vaheldusrikas maastik ja kitsad metsateed moodustasid kauni harmoonia sealsete arvukate mahajäetud talukohtadega, kus veel püstiolevate hoonete seinad rasket sambla ja samblikekoormat kandsid. …
Paganamaast ja legendidest saad lugeda rohkem siit
Paganamaast on kirjutanud ka Priit Pullerits
