Luhasoo matkarada
Paganamaa vahetus läheduses asub Luhasoo matkarada
Võrumaal vastu lõunanaabri Läti piiri asub kaheksasaja hektari suurune Luhasoo maastikukaitseala. Siin on Võrumaa suurim peaaegu inimtegevusest puutumatuna püsinud soolaam. Sookaitsealana võeti Luhasoo kaitse alla 1981. aastal. Varem tunti seda eeskätt Kellamäe rabana, mis tegelikult tähistas soo läänepoolset osa. Soo idaosa on kutsutud aga Pallisooks ja raba keskosa Pikamäe Mustjärve sooks.
Selle kauni paiga loodusväärtustega tutvumiseks on rajatud 4,5 kilomeetri pikkune looduse õpperada, kus teadmisi aitavad täiendada kaksteist infotahvlit.
Luhasoo on väärt paik. Võru–Rõuge–Krabi maanteelt näitab viit Luhasoo maastikukaitsealale. Siit rabale lähenedes ei tasu heituda eramaad tähistava sildi pärast. Mööda teed jõuab ilusti matkaraja algusesse: edasiminekut ei takista tõkkepuu ega kuri koer.
Ei tasu arvata, et siia üsna üksildasse ja kaugesse Eesti nurka satub vähe matkajaid. Nädalavahetustel on Luhasoo-huvilisi üllatavalt palju. Siia tullakse loodust nautima nii sõprade, pere kui ka kogu klassiga. Soosaarel asuvas matkamajas olevat külalisraamatut sirvides võib järeldada, et Luhasoo lummab oma vaikuse, kauni raba, korras ja huvitava matkaraja, toreda matkaonni ja veel palju muu sõnulseletamatuga.
Küttepuu on onni juures defitsiit. Meeldiva üllatusena on autoparklasse üles pandud suur ja korralik kaart, millel matkarada ja muu vajalik peale märgitud. Just selline, mis võiks olla iga matkaraja alguses.
Enne laudteele astumist tuleks tähelepanu pöörata juppideks järgatud puuvirnale ning selle juures seisvale teabetahvlile, mis soovitab küttepuud hunnikust kaasa võtta. Seda nõuannet tasuks arvestada eeskätt neil, kel rabasaarel plaan lõket teha või sealset matkamaja kütta. Seda enam, et laudteed jagub matkaonnini tervelt kahe kilomeetri jagu ning ajal, mil lauad on veest või jääst libedad, on küttepuude pärast mitu korda edasi-tagasi käia küllalt vaevaline.
Raba keskel laiub Mustjärv. Jäänukitena ammu-ammu siin olnud suurest järvest on praegusajaks alles kolm rabajärve. Neist kõige esimesena jõuab matkarada Mustjärve äärde.
Eestis on Mustjärve-nimelisi veesilmi päris mitu. Vanarahvas on säärastest süngetest kohtadest pajatanud üsna hirmuäratavaid lugusid. Näiteks elutsevat Luhasoos olevas Mustas järves vanapagan: teda olevat tihti nähtud, kui ta järve jooksnud, iseäranis müristamise ajal, kui pikne talle tulenooli järele pildunud. Ka uppuvat sinna järve palju inimesi ära. Rahvasuu hoiatab, et Mustjärve vett ei tohi juua: siis on surm suu juures. Ennevanasti arvati, et sellel järvel ei olevat põhja all, vaid et “säält otse kohe alla ilma võib minna” [2]..Tumedaveeline Mustjärv on Luhasoos omataoliste seas suurim. Järve pindala ulatub ligikaudu seitsme hektarini. Pikuti ja laiuti on see rabajärv aga vastavalt 360- ja 260-meetrine. Rabapinnast kõrgemal asuv saar. Laudtee kulgeb piki Mustjärve kallast umbes pool kilomeetrit, enne kui keerab rabasaare poole. See küllaltki kõrgete mändidega mineraalmaasaar kannab Meiesaare nime. Ilmselt on saar olnud pelgupaik sõdade ja taudide ajal: arvatavasti on Meiesaare põhjaosas asuvad nelinurksed augud kunagi inimeste kaevatud.
Ka praegu saab saarele argimurede eest pakku minna ja veeta mõnusalt aega matkaonnis. See väike palkmaja on mõeldud peatus- ja puhkekohaks. Linnamugavusi siit eest ei leia ja kõik eluks hädavajalik tuleb endal kaasa võtta. Olemas on vaid ahi ja potid-pannid, magamislavats ning luud, millega enda järel maja puhtaks kraamida.
Enne rabajärve võib tutvuda veel ühe omapärase “loodusnähtusega”. Sellele juhib tähelepanu ka infotahvel. Hoolikal vaatlusel võib rabasaarel sirguva männi all silmata käbihunnikut, ja puutüve allosas paiknevasse prakku on keegi käbid toppinud. Siin on tegutsenud rähn, kes sööb enamasti küll puukoore all olevaid putukaid. Sügisel, kui sedalaadi toitu on vähem, murrab rähn puuoksa küljest käbi, surub selle puutüves olevasse prakku ja taob käbi tugevasti nokaga niikaua, kuni avanevad käbisoomused ja tal õnnestub seemned ära süüa. Niiviisi toitu hankides võib rähn päeva jooksul lüdida kuni sada käbi. Selliseid rähnisepikodasid kohtab ka mujal.
Tiksijärv on Luhasoos suuruselt teine rabajärv. See on taimedeta Mustjärvest madalam: suvisel ajal kasvavad ja õitsevad järvel vesikupud ning -roosid. Tiksijärvest idas asub aga Luhasoo kolmas rabajärv – 0,3 hektari suurune Väike ehk Püksijärv. Laudtee juhatab matkalised aga vastassuunda. Rada kulgeb nüüd kunagisel taliteel. See oli kunagi ammu-ammu kõige lühem ühendustee Kellamäe ja teisel pool sood paiknevate külade vahel. Talviti veeti seda mööda puid ja muud vajalikku. Aeg-ajalt vanal taliteel seisatades ja ümbrust uurides võib selge ilma korral näha küllalt kaugele. Mustjärve poole vaadates jäävad silma näiteks Haanja kõrgustiku metsased künkad.
Luhasoo on tõesti vaatamisväärne paik.
/Katre Palo, Eesti Loodus/
