Minu Paganamaa lugu
Minu head tuttavad, kes aastaid Stockholmis elanud käivad üle paari aasta ikka Paganamaalt läbi. Kord uurisid nad, et mis asi see on, mis inimesi siia selliselt tõmbab? Ega osanudki kohe vastata, nüüd veidi järele mõelnud panen kirja mõne rea, ehk annab see vastuse.
Kord väikse poisina mäletan, et käisime vanematega ujumas. Sel korral mitte maakodu tiigis, vaid miskis imelikus kohas nimega Paganamaa. Teel ujuma rääkisid isa ja ema, mingisuguseid legende paganaperest ja sellest, kuidas mäed-orud-järved siin tekkisid – ei osanud algul suurt miskit arvata.
Kui auto peatus, nägin sügaval järsus orus päikese käes liivarannaga järve sillerdamas. Mäletan veel, et selles järves ujumine oli mõnus, vesi soe ja sillalt sai mitmeid kordi vette karatud. Ka kalad ujusid nii madalas vees, et puutu või käega.
Autoni tagasiminek jäi samuti meelde. Järsakust üles turnides oli täpselt selline tunne, et keeran otsa ümber ja kohe vette. Aga vanematel oli teine plaan ja me sõitsime lähedal asuvasse külakese kohvik-poodi. See oli vana maakivist maja. Suvekuumusest sisse astudes tundsin, et seal oli jahe ja pime ning sisustus oli selline imelik – kes siis telliskividest põrandad laob, regi laes ja mitmed vanad fotod seintel. Aga jäätis oli see eest väga maitsev.
Teine sündmus, mis tänini lapsepõlvest meeles ja seotud Paganamaaga, pärineb kooliaja 2. või 3. klassist. Nimelt teatas klassijuhataja ühel kevadpäeval, et meile tuleb külla kirjanik ja tutvustab oma uut raamatut ”Minu lapsepõlve Paganamaa”. Läitis äratundmishetk ja ootasin põnevusega.
Kui kirjanikult raamatusse autogramm käes ja klassikaaslasedki kadedaks aetud oma teadmistega Paganamaast, sai päeva kordaläinuks lugeda.
Aastaid hiljem kinnisvarakriisi taustal juhtusin kord vaatama enampakkumiste portaali ning eneselegi märkamatult oli lahti klõpsatud kuulutus, kus seisis – müüa remontivajav maja, asub Paganamaa maastikukaitseala piiril. Tekkis huvi, sõitsin vaatama. Kohapeal polnud algul pilt kõige kenam. Kõik oli võssa kasvanud, kõrvalhoonetest olid alles vaid varemed, aga läbi heina ja võsa all orus paistis veesilm. Jõudnud läbi padriku veesilmani tuli välja, et täitsa suur tiik all orus, mis sellest, et vetikaid täis. Tagasi üles vaadates paistis vana talumaja ja sel hetkel tekkis visioon, milline oleks pilt siis, kui kinnistu saaks korda tehtud.
Igatahes peale oksjonit oli maja minu. Mäletan, et mitmed tuttavad veel tänitasid, et hull oled või mingi vana maja, kusagil võsas ja kaugel Läti piiril. Tahtsid investeerida ostnud korter linna ja üürinud seda välja.
Aga nii läks ja märkamatult sai aastaringselt nädalavahetused seal veedetud. Koristatud, värvitud ja remonditud. Suured tänud vanematele, kes aitasid nõu ja jõuga.
Mäletan, et kevad oli kätte jõudmas ja sünnipäev ka. Võtsin plaani, et sünnipäevaks peab olema kõik sellises seisukorras, et saan sõbrad koos lastega külla kutsuda ja ehk saavad aimu, miks ma selles kohas nii palju aega veedan.
Kiiresti sai veel torusaun soetatud ja tiigi äärde püsti pandud ning kümblustünn ka. Lastele sai loodud tegevusnurk nii õue kui majja.
Jõudis kätte sünnipäev. Sõbrad – tuttavad rääkisid sellest veel kaua. Olla jäänud taoline mulje nagu oleks oma vanaema maamajja sattunud. Kõik oli hubane ja mõnus ning muidugi saunad tiigi kaldal ja tiigi karastav vesi. Lastelegi meeldis, said joosta, turnida ja hiljem toas lauamänge mängida. Ehk keegi luges isegi neile mõne loo raamatust “Minu lapsepõlve Paganamaa”
Läks mõni päev mööda ja üks sõber küsis, et kuule, tahaks perega nädalavahetuse Paganamaal veeta, näitaks ümbrust ja käiks saunas, kas öömaja saaks, siis teine sõber ja kolmas ja neljas ja siis sõbra-sõber. Vaatasin, et miks mitte? Kui koht juba reklaamita nii populaarne on, teeme siis internetti kodulehe ja proovime puhkemaja äri ka ära.
Nii saigi alguse Paganamaa Puhkemaja. Praeguseks on sellest möödas juba 5 aastat. Tänaseks on vana talumaja juba aprilliks suveks ette müüdud. Vot nii populaarseks on koht saanud. Seoses sellega oleme laienenud ning metsatuka taha ehitasime suvemajaks Paganapoisi suvila (oma sauna ja tiigiga), et kõik soovijad saaksid Paganamaal aega veeta.
Sellest jäi aga väheseks ning jaanipäeval sai avatud veel üks saunaga kämpingumaja, Paganapoisi grillkoda, taas metsatuka taga ja oma tiigiga, et oleks privaatne ja mõnus looduses puhata.
Külalisi käib meil üle ilma, ka Austraaliast on külalisi olnud. Ümbruskond pole veel laiemalt tuntud, kuid, kes käinud on, ütlevad, et tegelikult see ongi eelis – kõik on puhas, naturaalne ja pole rahvamasse.
Kindlasti soovitan tulla ja ka ise pilk peale visata, tegevust jätkub kõigile:
Paganamaa puhkemaja – mõnus koht öömajaks ja puhkuseks (https://paganamaapuhkemaja.eu/)
Paganamaa maastikukaitseala – matkarajad, järved (https://www.puhkaeestis.ee/et/paganamaa-maastikukaitseala-matkarajad), vaatetorn (https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/haanja-karula-puhkeala/paganamaa-vaatetorn)
Luhasoo matkarada (soosse ehitatud laudrada, õpperada taimestikust ja loomastikust, soosaar, kus jalgu puhata ja soojärv, kus soovikorral ujuda) – (https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/haanja-karula-puhkeala/1315)
Alaveski loomapark – kodune loomapark, kus saab Eesti metsades elevate loomadega tutvust teha (https://www.facebook.com/Alaveski-Loomapark-110490862364481/)
Pähni külastuskeskus koos metsaradade ja metsas asuvate kõlakodadega (https://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/haanja-karula-puhkeala/metsa-kolakojad)
Metsavenna punkrid metsavenna talus – kas mäletate legende sõjaajal metsas elanud patriootidest – (https://www.metsavennatalu.ee/)
Kas teate, et Eesti ühe peamise rahvusteose Tõde ja õigus filmivõtted toimusid vaid mõne kilomeetri kaugusel Paganamaast – tule ja tutvu, kuidas Eesti põlisrahvas elas sajandeid tagasi (http://www.filmivargamae.ee/)
Ka naabrite juures Lätis on tegevust – Korneti, Aluksne – väga ilusad kohad, mida külastada.